Katrin Tees on avaldanud kontseptuaalse autobiograafia "Teekond õnnelikku tulevikku" (kirjastus Aplaus 2010). Tegemist on kollaste kaantega üllitisega, mida TASE näitusel eksponeeriti müügiloleva raamatutevirnana nagu messiboksis, koos hulgihinnaga nagu koolidele mõeldud kohustuslik kirjandus.
Tekstis viidatakse praegusele eesti n.-ö. kuulsuste autobiograafiate buumile kohalikul raamatuturul, mis väljendub läbimüüdud tiraazhides, kollase ajakirjanduse artiklite arvus ning raamatukogudes tekkinud lugemise järjekordades. Muide, Katrin Teesi "Teekond õnnelikku tulevikku" oli ilmselt juba valmis ja trükitud, kui Kunstihoones presenteeriti Heinz Valgu autobiograafiat "Pääsemine helgest tulevikust" (kirjastus Kunst, 2010). Mõlemad pealkirjad viitavad retrospektiivselt muidugi nõukogude-aegsele doktriinile progressi-ühiskonna determineeritud tulevikust, mis pidavat olema "helge" ja "õnnelik", sõnavalik oleneb lugeja maitsest.
Niisiis annab võtme kogu raamatule Voldemar Pinni moto, kus viidatakse Newtoni füüsikast aluse saanud kõikehõlmavale mehhanitsistlikule maailmapildile. Seda peeti alles hiljuti 20. sajandil adekvaatseks ka kultuuris, sotsiaalteadustes ja elulaadis laiemalt. Praeguseks on tegemist muidugi vananenud maailmapildiga, ometi see mõjutab meid endiselt, kuna osad põlvkonnad on selles üles kasvanud ja neid on nii kasvatatud nii kodus kui koolis. Tegemist on n.-ö. teaduslikult tõestatud objektiivse mõtlemisega, kus areng kulgeb vääramatult progressi kujuliselt, lineaarselt, nii ühiskonnas kui ka inimese elus. Sõna "teekond" Katrin Teesi autobiograafia pealkirjas viitab lineaarsele progressile. Lapsevanemate psühholoogiat on see mõjutanud ilmselt nii, et nemad ei pea lapsi eriliselt kasvatama, kuna lapse tulevik kulgeb etteantud vormeli kohaselt, kus on kohustuslikud sündmused juba ette kindlaks määratud.
Autobiograafia on n.-ö. rangelt teaduslik, nagu nõukogude ajal nõuti. See tähendab käesoleval juhul tsiteerimist, allikatele ja uurimustele toetumist, kusjuures eesmärk on vastupidine kõikidele autobiograafiatele, nimelt tõestada, et Katrin Teesi elu on kulgenud täpselt etteantud vormeli kohaselt ja on täiesti trafaretne, mitte eristuv. Katrin Tees on allikatest ja uurimustest leidnud tsitaadid, mis loovad suuri üldistusi ja mis lähevad täpselt kokku tema elukäigu faktidega. Ta leiab oma elust üles täpselt need faktid, mis kinnitavad tema isikliku elu allumist üldistustele, ning paneb need kaks kokku. Tulemus on tegelikult mõtlemapanev, sest tõepoolest, üldistusi tehakse ju mingi statistika ja uurimistöö põhjal, ent inimene ise näeb end seesmiselt ikka kellegi erilisena, erakordsena, ja eriti kehtib see ju kunstnike puhul.
Lõppjäreldus on raamatul aga "õnnelik tulevik" kui aksioom.
Katrin Teesi paroodiline autobiograafia on kokkuvõttes erakordselt täpselt kirjutatud, siin pole ülearuseid seletusi ega liigliha, iga väide on sihitud kümnesse. Ehkki me saame raamatu peategelase Katrini kohta väga vähe teada, ja seegi, mida me teada saame, ei küta üles ebatervet uudishimu, on kunstniku poolt tegemist ikkagi oma senise elu reflekteerimisega intellektuaalselt tasandil, mida iga inimene aeg-ajalt peaks tegema. Seos on olemas ka Katrin Teesi varasema loominguga -- eelkõige mis puudutab rõhutatult optimistlikku meelestatust (osalemine sotsiaalkriitilises rühmituses Puhas Rõõm) ning paroodilist tsiteerimist kui meetodit. Pseudoteaduslikkus või siis positivistliku maailmapildi parodeerimine sellega näilise samastumise kaudu asetab Katrin Teesi loomingu aga kaasaegse kunsti teatud hoovusesse, kus keeldutakse destruktiivsest kriitikast ja "tõe" kasutamisest tapariistana, vaid kus relvaks on huumor. Ainus kahetsus võiks olla see, et raamat on nii kõhnuke, lugemise käigus tekib palju mõtteid, mis uitavad raamatust kaugemale, kindlasti annaks ideed veelgi edasi arendada, kuid tsitaatide otsimine ja kirjanduse kontseptuaalne läbitöötamine on mõistagi väga suur töö, mida näitab ka kasutatud kirjanduse lehekülgi enda alla võttev loetelu.
Lugupidamisega, Heie Treier
Tekstis viidatakse praegusele eesti n.-ö. kuulsuste autobiograafiate buumile kohalikul raamatuturul, mis väljendub läbimüüdud tiraazhides, kollase ajakirjanduse artiklite arvus ning raamatukogudes tekkinud lugemise järjekordades. Muide, Katrin Teesi "Teekond õnnelikku tulevikku" oli ilmselt juba valmis ja trükitud, kui Kunstihoones presenteeriti Heinz Valgu autobiograafiat "Pääsemine helgest tulevikust" (kirjastus Kunst, 2010). Mõlemad pealkirjad viitavad retrospektiivselt muidugi nõukogude-aegsele doktriinile progressi-ühiskonna determineeritud tulevikust, mis pidavat olema "helge" ja "õnnelik", sõnavalik oleneb lugeja maitsest.
Niisiis annab võtme kogu raamatule Voldemar Pinni moto, kus viidatakse Newtoni füüsikast aluse saanud kõikehõlmavale mehhanitsistlikule maailmapildile. Seda peeti alles hiljuti 20. sajandil adekvaatseks ka kultuuris, sotsiaalteadustes ja elulaadis laiemalt. Praeguseks on tegemist muidugi vananenud maailmapildiga, ometi see mõjutab meid endiselt, kuna osad põlvkonnad on selles üles kasvanud ja neid on nii kasvatatud nii kodus kui koolis. Tegemist on n.-ö. teaduslikult tõestatud objektiivse mõtlemisega, kus areng kulgeb vääramatult progressi kujuliselt, lineaarselt, nii ühiskonnas kui ka inimese elus. Sõna "teekond" Katrin Teesi autobiograafia pealkirjas viitab lineaarsele progressile. Lapsevanemate psühholoogiat on see mõjutanud ilmselt nii, et nemad ei pea lapsi eriliselt kasvatama, kuna lapse tulevik kulgeb etteantud vormeli kohaselt, kus on kohustuslikud sündmused juba ette kindlaks määratud.
Autobiograafia on n.-ö. rangelt teaduslik, nagu nõukogude ajal nõuti. See tähendab käesoleval juhul tsiteerimist, allikatele ja uurimustele toetumist, kusjuures eesmärk on vastupidine kõikidele autobiograafiatele, nimelt tõestada, et Katrin Teesi elu on kulgenud täpselt etteantud vormeli kohaselt ja on täiesti trafaretne, mitte eristuv. Katrin Tees on allikatest ja uurimustest leidnud tsitaadid, mis loovad suuri üldistusi ja mis lähevad täpselt kokku tema elukäigu faktidega. Ta leiab oma elust üles täpselt need faktid, mis kinnitavad tema isikliku elu allumist üldistustele, ning paneb need kaks kokku. Tulemus on tegelikult mõtlemapanev, sest tõepoolest, üldistusi tehakse ju mingi statistika ja uurimistöö põhjal, ent inimene ise näeb end seesmiselt ikka kellegi erilisena, erakordsena, ja eriti kehtib see ju kunstnike puhul.
Lõppjäreldus on raamatul aga "õnnelik tulevik" kui aksioom.
Katrin Teesi paroodiline autobiograafia on kokkuvõttes erakordselt täpselt kirjutatud, siin pole ülearuseid seletusi ega liigliha, iga väide on sihitud kümnesse. Ehkki me saame raamatu peategelase Katrini kohta väga vähe teada, ja seegi, mida me teada saame, ei küta üles ebatervet uudishimu, on kunstniku poolt tegemist ikkagi oma senise elu reflekteerimisega intellektuaalselt tasandil, mida iga inimene aeg-ajalt peaks tegema. Seos on olemas ka Katrin Teesi varasema loominguga -- eelkõige mis puudutab rõhutatult optimistlikku meelestatust (osalemine sotsiaalkriitilises rühmituses Puhas Rõõm) ning paroodilist tsiteerimist kui meetodit. Pseudoteaduslikkus või siis positivistliku maailmapildi parodeerimine sellega näilise samastumise kaudu asetab Katrin Teesi loomingu aga kaasaegse kunsti teatud hoovusesse, kus keeldutakse destruktiivsest kriitikast ja "tõe" kasutamisest tapariistana, vaid kus relvaks on huumor. Ainus kahetsus võiks olla see, et raamat on nii kõhnuke, lugemise käigus tekib palju mõtteid, mis uitavad raamatust kaugemale, kindlasti annaks ideed veelgi edasi arendada, kuid tsitaatide otsimine ja kirjanduse kontseptuaalne läbitöötamine on mõistagi väga suur töö, mida näitab ka kasutatud kirjanduse lehekülgi enda alla võttev loetelu.
Lugupidamisega, Heie Treier
*****************************************************
Ära usalda neid,
kes analüüsivad võlukunsti.
Bruno Latour
Katrin Teesi “Teekond õnnelikku tulevikku” on võtnud uurimise alla inimelu, ja seda peamiselt kahest suunast:
1) ühelt poolt lähtudes sellest, kuidas inimene ise oma elu mõnel ajahetkel näeb, nö seespoolsest vaatevinklist;
2) teiselt poolt lähtudes sellest, kuidas seda inimest käsitleb teadus või ühiskond – nö väljaspoolsest vaatevinklist.
Tulemuseks on tekst, milles need vaatepunktid paralleelselt liiguvad ja vastamisi mõjuma hakkavad, luues seeläbi ootamatuid ja põnevaid, tihtipeale muigamapanevaid efekte.
Raamat sisaldab otsesel kujul vähe teaduslikke hüpoteese ja teooriat, ometi saab öelda, et tegemist on uurimusega. Võib-olla oleks veel täpsem öelda, et Katrin Tees on ka teadusliku diskursuse võtnud kunstilisse kasutusse, pannes selle mõjuma mitte teadusena, vaid fiktsioonina, mis hoolimata oma esialgsetest pretensioonidest hakkab tänu õigustatud kontekstivahetusele ise end ümber lükkama.
Ometi ei tähenda see, et töö autor ühemõtteliselt väärtustaks subjektiivset, isiklikku seisukohta objektiivse, teaduslikule asjade käsitamise viisi arvel. Samamoodi nagu teaduslik tekst muutub isikliku elu seikade kõrval jõuetuks ning esile tulevad sotsioloogilise ja arengupsühholoogilise diskursuse ühisjooned tavalise ühiskondliku võimuvõrgustikulise survega (läbi “normaalse” arengu mudelite), nii muutuvad isikliku elu igapäevaseigad teadusliku teksti neutraalse kaugelevaatavuse kõrval armetuks ning naeruväärseks, väljendavad lühinägelikku enesekesksust, millesse iga inimene on paratamatult rohkem või vähem tagasihoidlikul moel määratud.
Raamat sisaldab katkendeid autori elust, teaduslikule täpsusele pretendeerivaid väiteid, ajakirjanduslikke kirjutusvõtteid, lugusid rahvapärimusest (nii vanast – folkloor – kui uuest – seltskonnaajakirjandus), autori sõprade-tuttavate mälestusi, katkendeid teiste autorite biograafiatest. Kõrvutiasetamine toob neist kõigist esile uue mõõtme, mis ilmneb tõenäoliselt ainult tänu tekstide ühismõjule. Seda võiks nimetada jaburuse mõõtmeks. Just see mõõde annab teravuse Katrin Teesi raamatu sotsiaalkriitilisele mõjule. Objektiivne ja subjektiivne konstrueerivad teksti kulgemise käigus teineteist vastastikku lahti, jättes järele tühja maa, terve hulga õigustatud küsimärke ning – vähemalt sama õigustatud – naerulagina.
Aga kelle arvelt see naerulagin on? Kas saab öelda, et naerjaks on autor ja naerualuseks ühiskond? Pigem mitte. Nii nagu panust ei panda ei objektiivsele ega subjektiivsele, nii ei luba autor ka selles küsimuses endale võimalust mängu turvalisest positsioonist vaadelda ning selle üle jõude muiata, vaid paneb ka ennast mängu. Kui kriitiline naer on suunatud ühiskondliku surve pihta elada oma elu vastavalt ühiskonna ootustele, siis sama hästi on see ka enda pihta, enda võimetuse pihta sellele survele mitte alistuda. Autor ei esitle end revolutsionäärina, või kui teebki seda, siis selle sootuks ohutumana näiva variatsioonina, mis pole ei see ega teine, ei siin ega seal, ei mina ega meie, ning seekaudu toodab muiete kõrval ka ebamugavusttunnet tekitavaid kipitsusi.
Nendest tähelepanekutest tõusetub kaudselt omakorda uus, laiem küsimus: milline väärtus saab teaduslikul tekstil üldse kunstnikule olla? Kas ei peaks tegema vahet ühelt poolt teaduslikul falsifitseeritavate hüpoteeside ja teooriate esitamisel ning teiselt poolt süvitsiminevatel ekslemisretkedel, milles põhitähelepanu on mittemõõdetavatel mõjudel, eesmärgiga luua mõjude orkestreerimise abil tukslev impulsisoonestik, milles sisu kõrval mängib vähemalt sama olulist rolli kulgemisrütm ning milles möödapanekud on sama kõnekad kui pihtasaamised?
Just seda teisena nimetatud eesmärki on käesoleva töö kirjutamise käigus autor olulisemaks pidanud. Sellest eesmärgist lähtuvalt on teksti ambivalentsust ja mitmetitõlgendatavust pigem õhutatud kui välditud – käitumiseelistus, mis teaduslikus akadeemilises kontekstis võrduks surmapatuga. Töö teemat ja lähtenurka arvestades tundus see siiski ainuvõimalik valik: on asju, mida ei saa eksplitsiitselt väljendada, või kui saakski, kaoks ühes sellega ka nende mõju.
Eik Hermann
2. mail 2010 Tallinnas
